Kus ülikoolis Sa käisid? Miks valisid selle kooli/riigi? Millise programmiga välissemestril käisid?

Käisin Erasmus+ vahetusprogrammiga Bordeaux’s Sciences Po Ülikoolis. Valisin Prantsusmaa, sest olen juba 11 aastat õppinud prantsuse keelt ning soovisin korralikku keelepraktikat saada. Käisin põhikoolis Descartes’i Lütseumis, kus õpetajad rääkisid õpilastele oma Prantsusmaa-kogemustest, mis mind väga vaimustasid. Peale selle laulsime põhikoolis hästi palju prantsuskeelseid laule, mis pani mind omakorda armuma riiki, kus polnud varem käinud. 

Esimest korda käisin Prantsusmaal (muidugi Pariisis) 2016. aasta jaanuaris. Kuulsad vaatamisväärsused, millest olen põhikoolis ettekandeid teinud, tekitasid erakordseid tundeid, mida on raske kirjeldada. Tundsin, et see on riik, kuhu tahaksin kauemaks elama jääda. Prantsuse keelt õppisin ka gümnaasiumis ning ülikooli esimesel kursusel – ma olen alati teadnud, et ei kavatse seda keelt unustada. Mõtlesin: grammatikat olen tuupinud liiga kaua – nüüd on aeg praktiseerida. 

Sciences Po-des on võimalik valida prantsuse tracki ja inglise tracki vahel. Esimene tähendab seda, et 2/3 ainetest peavad olema prantsuskeelsed ning 1/3 ainetest võivad olla inglise keeles. Inglise trackiga oli vastupidi. Mina otsustasin õppida prantsuse keeles. 

Kas välisvahetuse tõttu lükkub ka nominaalne õppeaeg edasi?

Välisvahetuse tõttu lükkus mul tõepoolest nominaalaeg edasi, ent sellest ei ole mul karvavõrdki kurb. Nüüd jätkan 2. kursusel. Tore oli tagasi Eestisse tulla, kuna pidin jälle mugavustsoonist välja astuma. Olin sunnitud tutvuma uute inimestega (mitte, et see vastumeelt oleks olnud), uute kursusekaaslastega. Sissesulandumine on omaette katsumus, ent see on tore. Mul on hea meel, et Eestisse tagasi tulles ei ole kurba meeleolu, et elu on justkui täpselt samamoodi edasi minemas, kust ta pooleli jäi. Vastupidi – Tartu on veel rohkem vürtsi täis!

Kas ained olid ülekantavad Tartu Ülikooli õppekavadele? Millised neist?

Sciences Po-dega on selline lugu, et iga Sciences Po on kindla suunaga. Sciences Po Bordeaux on näiteks majandusele suunatud. Mõni Sciences Po on suunatud välissuhetele, välisriikidele (Hispaania, Portugal, Itaalia) ning mõni on suunatud humanitaarainetele (kunst, kirjandus, filosoofia). Võimalusi on palju, ent siiski Sciences Po-del on omamoodi paremusjärjestus. Ilmselgelt on Pariisi Sciences kõige prestiižsem ja mainekam, teisel kohal on Bordeaux’ Scieces Po. Päris paljud pariislased õpivad viimases, kuna nad ei saa Pariisi omasse sisse. 

Tulles õppekava juurde, siis minu Tartu Ülikooli moodul ei kattunud väga Sciences Po õppekavaga. Mul ei olnud väga palju aineid üle kanda. Sain üle kanda mõne aine, mis on seotud rahvusvahelise poliitika suunamooduliga nagu “Euroopa Liit” ja “Rahvusvaheline poliitika”. Võrdleva poliitika suunamoodulit puudutavaid aineid Bordeaux’s ei antud. Päris paljud ained kandsin üle vabaainetena ja ühe valikainena. Ained, mida sain üle kanda, olid järgmised: “Prantsuse keel”, “Prantsuse poliitilised institutsioonid”, “Brasiilia sise- ja välispoliitika”, “Venemaa, Euroopa Liit ja nende ühised naabruskonnad” (hästi tore oli see, et seda ainet andis meie oma Skytte Instituudi külalislektor Andrey Makarychev), “Soouuringud”, “Euroopa Liidu õpingud”, “Euroopa institutsioonid”, “20. sajandi kunsti- ja kirjandusvoolud” ning viimaks “Iisraeli ajalugu ja poliitika”.

Kuidas erines sinu valitud ülikool Tartu Ülikoolist õppekorralduse poolest? Millised olid märkimisväärsed sarnasused-erinevused Tartu ja Sinu valitud ülikooli vahel?

Märkasin päris suuri erinevusi Sciences Po ja Tartu Ülikooli vahel. Esiteks öeldi meile vahetusõpilastele esimesel tutvumisnädalal, et õppejõududele ei tohi vastu rääkida, loengu käigus ei või tekkida mingisuguseid lahkhelisid. Minu jaoks on see kummaline, kuna kuidas muidu tekitada põnevat diskussiooni tudengi ja õppejõu vahel. 

Teiseks oli interaktiivsust võrdlemisi vähe. Suurtes loengutes oli päris igav käia, sest mõni õppejõud rääkis väga mehhaaniliselt ning tudengid trükkisid kõike tema öeldut arvutitesse. Vähe oli neid, kes kirjutasid käsitsi. Prantsuse tudengid on oma klaviatuuriga päris agressiivsed – selline tunne oli, et nad toksivad võidu, kes suudab klaviatuurile kõvemini ja valjemini vajutada. Suurtes “amfiteatrites” (niiviisi kutsutakse suuri loengusaale) interaktiivseid loenguid ei olnud. Õppejõud rääkis ning tudengid konspekteerisid. Ma märkasin sedagi, et tudengid ei avaldanud oma arvamust mingil teemal. Küsiti küsimusi, ent suuremat diskussiooni ei tekkinud. 

Seminare prantslased ei tunne. Neil on küll väiksemates klassides loengud, kuid ma ei liigitaks seda seminari alla. Ühte ainet (“Soouuringud”) sai enam-vähem nimetada seminariks, sest seal avaldasid üliõpilased oma arvamust loetud tekstide või aktuaalsete teemade kohta, ent jällegi on seda raske võrrelda Tartu Ülikooli seminaridega. Lisaks, kui tavaliselt oleme harjunud ettekandeid esitama ja rühmatöösid tegema, siis minul ei olnud ühtegi ainet, kus neid oleks vaja olnud. Ilmselt säästeti prantsuse tracki välistudengeid suurest stressist ja hirmust esineda prantslaste ees prantsuse keeles. 

Suur erinevus on ainekavade poole pealt. Jooksvaid hindeid ei saadudki ning enamjaolt sooritati semestri lõpus eksameid. Ma pidin vaid mõnes ingliskeelses aines kirjutama semestri jooksul ühe essee, samas kui Skyttes on see tavapärane. Eksamiperiood on võrreldes Tartu Ülikooliga ka väga erinev. Bordeaux’s oli neil üks eksaminädal. See tähendab, et sul võib olla ühes päevas ka neli eksamit. Minu arvates ei ole see väga inimlik. Nelja eksamit ei jaksa isegi prantslased teha ühe päeva jooksul. Minul oli kaks eksamit ühel päeval ning juba see oli vaimselt väga raske. Kohati on tore, et eksamid saavad ühe nädalaga tehtud, kuid eelistan siiski Tartu Ülikooli süsteemi. 

Bordeaux’s ei olnud välistudengitel võimalik järeleksameid teha. Uurisime Erasmuse tudengitega administratsioonilt, miks nii on, ent me ei saanud selget vastust. Prantslastel olid olenevalt ainest pärast eksaminädalat ka vaheeksamid. Neil on ühes kindlas majandusaines igal laupäeval 3-tunnine “arvestus” (pr k: galeau). Erasmuse tudengitel, kes valisid prantsuse tracki, olid ka lihtsamad eksamid. 

Hindamissüsteem on prantslastel hästi kummaline. Neil on 20-pallisüsteem. 18-20 palli võrdub A-ga, 10 palli on E, vahepealseid punkte (11-17) ei oskagi hästi ümberarvestada Tartu Ülikooli hindamisskaalasse. 16-17 on B, 13-14 on C ning 11-12 vist D. Alla 10 punkti saamisel on õpilane ainest läbikukkunud. Prantslased saavad väga harva hindeks 20. Kui saadakse 18, siis on juba väga hea tulemus. Eksamitele registreerimine oli hästi vanakoolilik – mingit ÕIS-i seal ei eksisteeri. Meile anti paber, kuhu pidime käsitsi kirja panema, millistele ainetele me end registreerida tahame. Pidime lahtritesse veel juurde kirjutama, kes on õppejõud, mitmenda kursuse aine on jne. Administratsioon peab ükshaaval kõik need andmed oma süsteemi sisestama. Prantslastele meeldib bürokraatia. 

Küll aga meeldis mulle väga Bordeaux’ Sciences Po koolihing. Bordeaux’s oli väga palju organisatsioone erinevatest valdkondadest: poliitilikast kunstini välja. Seal on ka väga head sportimisvõimalused. Toon väikese nimekirja: purjetamine, surfamine, tennis, kergejõustik, käsipall, võrkpall, jalgpall, fitness, ujumine, erinevad tantsud, petanque, squash. Inimesed said liituda erinevate ringidega, näiteks kunstiringi, improteatri, teatritrupi, koori, väitlusklubi või Erasmixiga (välistugenite organisatsioon). Kevadsemestri keskel on igal aastal Sciences Po-de vaheline suur võistlus, mille nimi on KRIT. Sel kevadel toimus KRIT Strasbourgis. Üldjuhul kestavad võistlused kolm päeva. Mina mängisin võrkpalli ning meie võrkpallitiim (tiimi nimi Sans Culottes, eesti keeles Ilma Püksteta) sai KRITil teise koha. 

Kuidas said rahaliselt hakkama? Kas said toetust ning kas see oli piisav?

Erasmus+ toetus oli 500€ kuus. Mina sain sellega igakuiselt enam-vähem. Elasin ühikas, mille üür oli algselt 243€, kuid taotlesin endale elamistoetust. Lõpuks maksin vaid 131€ üüri eest. Kõige rohkem raha läks siiski toidu peale (vein on seal odav, toit kallis). Prantsusmaal on tõesti väga kallis elada, kuid vanemad toetasid mind igal võimalusel. Tegelikult elasin Bordeaux’s nagu kuninga kass.

Kuidas leidsid elamiskoha?

Meid välistudengeid hoiatati juba enne mobilisatsiooni, et hästi raske on elamist leida. Mina hakkasin ühikapaberitega tegelema juba eelmise aasta kevadel – ja kui tahad ühikas elada, on paberitööd palju. Ühe veebisaidi kaudu pidin endale kasutaja tegema, et ühikatuba taotleda. Meili teel ei saa midagi korda aetud. Pidin saatma postiga hunnikute viisi dokumente. Mõned sõbrad otsisid koha peal endale korterit. Mõni välistudeng elas 2 kuud Airbnb korteris, enne kui leidis alternatiivi.  Vähesed tahtsid ühikates elada, sest ühikaruumid on väga väikesed. Minu tuba oli 9m2 – aastakese oli seal elatav, kuid tõepoolest väike. Köök oli terve korruse peale ühiskasutuses ja see oli alati räpane, mis oli omaette kultuurišokk. Samas toimus seal alati midagi ja leidsin sealt endale sõpru ja toredaid vestluskaaslasi.

Kas ja miks soovitad sinna minna? Kellele välisvahetust soovitaksid?

Ma soovitan kõikidele Tartu Ülikooli tudengitele minna vahetusaastale, sest:

  • meile makstakse stipendiumi, et õppida välismaal,
  • leiad endale rahvusvahelisi tutvusi/sõpru,
  • õpid keele selgeks (oleneb inimesest ja tahtejõust),
  • sellest saadav kogemustepagas on tohutult suur,
  • see õpetab inimesi ja seeläbi iseennast tundma → me ei tea oma piire seni, kuni oleme oma mugavustsoonist väljas,
  • suureneb pingetaluvus,
  • see paneb sind proovile igas mõttes,
  • arendab ja kasvatab, muudab iseseisvamaks, 
  • kui oled täiesti üksi võõras keskkonnas ja sul ei ole mitte kellegi peale loota, oled sunnitud looma uusi kontakte.

Mis oli semestri/aasta jooksul kõige raskem?

Minu jaoks oli kõige raskem esimene päev: teadmatuse tunne hirmutas mind. Ma olin stressis ja mures, kuidas oma dokumendid korda saada, kuidas kool üles leida, kuidas prantsuse pangakontot teha. Kuid võõras keskkonnas on kohanemine väga kiire ning prantslased olid väga abivalmid. Ka keskkonda oli raske sulanduda, kuna Lõuna-Prantsusmaa inimesed on üpriski kinnised – väga raske on nendega lähedaseks saada. Ent võõras keskkonnas olin sunnitud rääkima ning ajaga muutus suhtlemine kergemaks, kuni sain rääkimise täitsa selgeks ja ladusaks. Muu oli väga kerge!  

Intervjuu: Poliitikalabor


0 Comments

Lisa kommentaar

Avatar placeholder

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga